Mäesuusatamine kui sport ja vaba aja veetmise viis
Suuski on lumistes piirkondades ammustest aegadest transpordivahenditena kasutatud. Norrast on leitud u 5000 aasta vanuseid kaljujooniseid, millel on kujutatud suuskadega inimesi. Kuna kuni 20. sajandini tehti suuski puust, on säilinud eksemplare väga vähe. Vanim suusapaar on pärit Rootsi aladelt, ajast u 3200 eKr. Esimesed teated suusavõistlustest pärinevad 16. sajandist, kui rootsi kartograaf ja ajaloolane Olaus Magnus kirjeldab nii varustust kui mäkke tõusmist ja laskumist ning mainib, et laplased ka võistlesid. Järgmised teated võistlustest pärinevad aastast 1767 Norrast, kus jäägrikorpuse sõdurid võistlesid mh sellistel aladel nagu kes suudab järsust puudega kaetud mäest kukkumata ja suuski murdmata alla sõita või kes on osavam järsust mäest ilma keppideta laskumisel. Sellised võistlused peeti igal aastal, pealtvaatajaid oli rohkesti ja 1814. aastal tehti võistlemine kohustuslikuks kõigile jäägrikorpuse sõduritele. Peale vahepealset langust saabus uus elavnemine 19. saj keskpaigas. Olulisel kohal on siin Norras Telemargi piirkonnas elanud ja moodsa
suusatamise pioneeriks peetav Sondre Norheim. 1850. aastal (teistel andmetel 1866) võttis ta kasutusele kannasideme, mis võimaldas hüpata ja järskudest nõlvadest laskuda, ilma et suusk jalast tuleks. Samast ajast ja piirkonnast on pärit ka paindega suusk – varem pidid suusad olema paksemad, et sõitja raskus neid keskelt liiga sügavale lumme ei vajutaks. 1870. tegi ta esimesed küljelõikega (keskelt kitsamad kui otstest) suusad, millega oli pehmes lumes lihtsam pöörata. 1879. aastal alustas Norra immigrant Martin Strand Minnesotas suuskade tööstuslikku tootmist. 1882. tehti Norras esimesed hikkoripuust suusad. See materjal on eriti tugev, nii et sai teha õhemaid ja painduvamaid suuski. Paljud Norra suusameistrid kolisid USA-sse, kuna materjal pärines sealt. Hikkoripuust sai aastakümneteks kõige levinum suusamaterjal. 19. sajandil kasutati oludele vastavalt kas üht pikka või kahte lühikest suusakeppi. 1893 valmistas norralane H.M. Christiansen esimesed lamineeritud suusad. Kuid kuna toona kasutatud liim polnud veekindel, kippusid kihid kiiresti lahti tulema.
Nagu juba eespool mainitud, peetakse kaasaegse suusatamise hälliks Norrat. Sondre Nordheimi loodud suusakinnitus lubas nii pöörata kui ka hüpata, ilma et suusad jalast tuleksid. See võimaldas ka esmakordselt kasutada selliseid tehnikaid nagu telemark-pööre ja kristiaania pööre. Mäesuusatehnikat arendasid oluliselt edasi kaks austerlast, peamiselt 19. sajandi lõpus Mathias Zdarsky ja 20. saj esimeses pooles Johannes Schneider. Esimene neist valmistas 1890. a paiku saabast paremini paigal hoidvad terasklambrid ja korraldas 1905. esimese ametliku mäesuusavõistluse, mille ta ka võitis. Nii et ta oli Austria esimene suusaõpetaja ja esimene ametliku võistluse võitja. Tema tuntus jäi aga pigem entusiastide ringi, nii et 1922. „leiutas“ inglane Arnold Lunn mäesuusavõistlused uuesti. Seekord oli tegu tehnilisema slaalomilaadse trassiga, võitja selgus ajavõtu põhjal (varem arvestati pigem stiili), võistlejad pidid varasema ümber kepi sõitmise asemel läbima värava, s.o sõitma kahe kepi vahelt läbi. Schneider töötas välja nn Arlbergi tehnika, mis domineeris suusainstruktorite seas pea 80 aastat (kuni 1990-teni). Sahkpööre, sahkpöördest paralleelse lohisemiseni jne – väikeste muutustega püsis selline lähenemine kuni carving-suuskade tulekuni . Koos Leni Riefenstaliga mängib ta ühes esimeses suusafilmis " Der weiße Rausch " (Valge Joobumus), kus peale suurepärase pöördetehnika demonstreeritakse ehtsas tänapäeva freeride-stiilis hüppeid kõrgetelt kaljudelt. 1931. aastast on mäesuusatamine FIS-i juhtimise all. 1936. aastast on mäesuusatamine olümpiaala, kavas oli siis mäekahevõistlus (kiirlaskumine ja slaalom) nii meestele kui naistele. Mäesuusatamise kujunemist võistlusspordialaks toetasid ka tehnilised katsetused ja arengud: 1928 tegi salzburglane Rudolph Lettner suuskadele terastükkidest kandid, mis andsid kõval lumel palju parema „pidamise“. Kandid olid suuskade külge kruvitud, kuid kippusid lahti tulema või hullemal juhul murdusid pooleks. Nii et sõitjatel oli välitööde tarvis vaja kruve ja tööriistu kaasas kanda. 1928 valmisid Prantsusmaal esimesed alumiiniumist suusad, esialgu prototüübina. 1934. a alumiiniumsuusad väikeseeriana (Pantsusmaal). Laiemalt levisid alumiiniumsuusad aastast 1949, kui eduka mudeliga tuli välja ameeriklane Howard Head. Need suusad olid vineerist sisuga, ühes tükis kantidega ja palju painduvamad kui senised puust mudelid. Painduvuse tõttu oli nendega tunduvalt lihtsam manööverdada.
Sõidutehnika ja -varustuse areng peale II maailmasõda
Üksikaladena on kiirlaskumine ja slaalom olümpiamängude kavas alates 1948. a, suur- ja ülisuurslaalom lisandusid hiljem.1940. aastatel hakati laialdasemalt kasutama plastikust suusapõhja, sellest ajast alates on suusad ka valdavalt kantidega. Sõiduasenditest domineeris kuni u 1955. aastani kitsas asend . 1954 tuli välja Holley täisplastikust mudel, kuid läks veel kümmekond aastat, enne kui see täielikult omaks võeti (esimesed mudelid polnud piisavalt vastupidavad).
1965. võeti kasutusele laiem sõiduasend, kuid 1975. pöörduti uuesti kitsa asendi juurde tagasi. 1985.aastaks võib tehnikat kirjeldada järgmiselt: lai pöördes, vahepeal kitsas.
1960. aastatel tulid Rossignol ja Kneissl välja klaaskiust suuskadega. 60-te lõpuks olid puu-ja alumiiniumsuusad tahaplaanile tõrjutud (v.a kiirusalad, kus
kasutati endiselt alumiinuimlaminaat-suuski) . Klaaskiud on vähemalt harrastussõitjatele mõeldud mudelite juures jäänud tänapäevani kõige levinumaks materjaliks. 1970-80ndatel täuistati peamiselt suuskade plaste, 1989. tuli Volant välja esimeste tööstuslikult toodetud terassuuskadega.
Edasiminek 1990ndatel ja 2000nda alguses
1995ndast aastast hakkab esile tulema lõkav pööre (carving). Varem oli lõikav pööre kättesaadav ainult väga kõrge taseme sõitjatele, ja siis ka mitte terve pöörde ulatuses. Inspiratsiooni saadi alpine-tüüpi lumelaudadelt, neil olid juba varem sügava küljelõikega mudelid. 1990. Elanil ja Kneisslil valmivad esimesed carvingsuuskade prototüübid.
1996. a saavutab Bode Miller võistlustel häid tulemusi K2-e harrastussuuskadega (kuna uut tüüpi võistlussuuski veel polnud). Võttis pisut aega, kui suudeti vabaneda vanast mõttemallist, et täiskasvanud meesportlase võistlussuusk on ikka sinna kahe meetri kanti. 1999. a on Kalle Palander viimane slaalomi maailmameister pikkadel suuskadel. 90. aastate lõpuks on sügavama küljelõikega suusad vanad sirged mudelid välja tõrjunud.
2005nda paiku on selge, et lõikavast pöördest üksi ei piisa, vaja on olla aktiivne - et veidigi järsemal nõlval lõikavate pööretega ka kiirust kontrollida, on vaja aktiivset jalgade tööd. Suuremad muutused võistlusmaastikul, mk-etappidel slaalomis, toimusid segasel hooajal 1999-2000, kui mõni tootja sai oma uued võistlusmudelid sügiseks valmis, mõni mitte.
Mäesuusatamine Eestis
Eestis sai mäesuusatamine võistlusspordina alguse peale 1936. a olümpiamänge. Oluline oli ilmselt seegi, et seal esines ka üks siitkandist pärit sportlane, toona Saksamaal elanud Karin Peckert-Forsmann. Ka Eesti esimesed mäesuusavõistlused peeti 1936. aastal Mustamäel. Esimesed Eesti meistrivõistlused toimusid 1940. aastal Viljandis Närska mäel - 200 m pikkusel rajal oli 15 väravat. Esimeseks Eesti meistriks tuli Evald Tupits.
Edaspidi koliti võistlustega rohkem Otepää kanti, algul Tehvandile, aastast 1952 aga Väikesele Munamäele. Tõusude (60. aastate lõpus olid Tuuli Truu ja Rita Kroon Nõukogude Liidu parimate hulgas) ja mõõnadega (nt 1960 otsustas vabariiklik spordiliit, et mäesusatajad tuleks suunata hoopis murdmaaga tegelema – see karastaks neid kehaliselt ja moraalselt) harjutati Väikesel Munamäel läbi kogu nõukogude aja. Ja veel kümmekond aastat Eesti vabariigiski, enne kui sportnõlval vaikseks jäi. Alles hooajal 2012/13 sai seal jälle tänu omanike entusiasmile sõita, kuigi esialgu tuli tõstuki asemel mäkketõusuks lumesaani kasutada.
Tänane seis. 1974. aastal kõlab hinnang Eesti mäesuutamise kohta raamatus „Suusatamine“ niiviisi: „Leidmata ametlikku toetust vabariigi spordijuhtidelt, on mäesuusatamine arenenud peamiselt entusiastide, nagu Karl Vesterstein, Oleg Tõnsuaadu, Enn Uduvee jt pingutuste varal.“ 40 aastat hiljem on muutunud nimed, aga ala tugineb endiselt entusiastidele.
Eesti mägedel saab edukalt treenida noorteklassides, tõsisemate tulevikuplaanidega juuniorid on läinud piiri taha suusagümnaasiumidesse (nendesse pääsemine eeldab konkurentsivõimelist sõidutaset). Kohalikel mägedel peetakse nooremate vanuseklasside ja harrastajate võistlusi, Eesti meistrivõistlused on viimastel aastatel toimunud Suomus, kus saab pidada ka lihtsama ülisuurslaalomi võistluse. On saadud häid kohti mainekatelt noortevõistlustelt (nt 2013 võitis Juhan Luik Rootsis FISi noortevõistlusel Ingemartrofen U 16 vanuseklassi suurslaalomi, Sten-Mark Virro oli samas neljas), kuid kuid peale Deyvid Oprja ja Tiiu Nurmbergi loobumist ollakse täiskasvanute hulgas veel „rohelised“. 2013. aasta kolmekordsed eesti meistrid Tõnis Luik ja Triin Tobi on sündinud 1995, 2012/13 hooajal läbi aegade parimad FIS-i punktid saanud Warren Cummings-Smith on sündinud 1992.
Mäesuusatamist juhib Eesti Suusaliidu mäesuusa alakomitee. Suusaliidu egiidi all tegutsevad eraldi ka freestylerid, edukaim neist on 2002. aastal sündinud, kuid juba naisteklassis rahvusvahelist tähelepanu saavutanud Kelly Sildaru.
Kasutatud allikad:
Le Master, Ron (2008) Mäesuusatamise põhialused. Ersen
LeMaster, Ron (2010) Ultimate Skiing. Human Kinetics
Margreiter, Werner (2013) Loengumaterjal (28.02.2013)
Männiste, A; Pärtelpoeg, I (1974) Suusatamine. Minevikust tänapäevani. Eesti Raamat
http://www.fis-ski.com/uk/insidefis/history/fishistory.html
http://www.livestrong.com/article/349807-history-of-alpine-skis/
http://www.oesv.at/leistungssport/skialpin/diziplinenbeschreibung.html
http://www.skiinghistory.org/?p=165
http://www.skiinghistory.org/index.php/2012/07/new-discovery-how-giant-slalom-was-invented/
http://en.wikipedia.org/wiki/Speed_skiing
http://en.wikipedia.org/wiki/Arnold_Lunn
Suuski on lumistes piirkondades ammustest aegadest transpordivahenditena kasutatud. Norrast on leitud u 5000 aasta vanuseid kaljujooniseid, millel on kujutatud suuskadega inimesi. Kuna kuni 20. sajandini tehti suuski puust, on säilinud eksemplare väga vähe. Vanim suusapaar on pärit Rootsi aladelt, ajast u 3200 eKr. Esimesed teated suusavõistlustest pärinevad 16. sajandist, kui rootsi kartograaf ja ajaloolane Olaus Magnus kirjeldab nii varustust kui mäkke tõusmist ja laskumist ning mainib, et laplased ka võistlesid. Järgmised teated võistlustest pärinevad aastast 1767 Norrast, kus jäägrikorpuse sõdurid võistlesid mh sellistel aladel nagu kes suudab järsust puudega kaetud mäest kukkumata ja suuski murdmata alla sõita või kes on osavam järsust mäest ilma keppideta laskumisel. Sellised võistlused peeti igal aastal, pealtvaatajaid oli rohkesti ja 1814. aastal tehti võistlemine kohustuslikuks kõigile jäägrikorpuse sõduritele. Peale vahepealset langust saabus uus elavnemine 19. saj keskpaigas. Olulisel kohal on siin Norras Telemargi piirkonnas elanud ja moodsa
suusatamise pioneeriks peetav Sondre Norheim. 1850. aastal (teistel andmetel 1866) võttis ta kasutusele kannasideme, mis võimaldas hüpata ja järskudest nõlvadest laskuda, ilma et suusk jalast tuleks. Samast ajast ja piirkonnast on pärit ka paindega suusk – varem pidid suusad olema paksemad, et sõitja raskus neid keskelt liiga sügavale lumme ei vajutaks. 1870. tegi ta esimesed küljelõikega (keskelt kitsamad kui otstest) suusad, millega oli pehmes lumes lihtsam pöörata. 1879. aastal alustas Norra immigrant Martin Strand Minnesotas suuskade tööstuslikku tootmist. 1882. tehti Norras esimesed hikkoripuust suusad. See materjal on eriti tugev, nii et sai teha õhemaid ja painduvamaid suuski. Paljud Norra suusameistrid kolisid USA-sse, kuna materjal pärines sealt. Hikkoripuust sai aastakümneteks kõige levinum suusamaterjal. 19. sajandil kasutati oludele vastavalt kas üht pikka või kahte lühikest suusakeppi. 1893 valmistas norralane H.M. Christiansen esimesed lamineeritud suusad. Kuid kuna toona kasutatud liim polnud veekindel, kippusid kihid kiiresti lahti tulema.
Nagu juba eespool mainitud, peetakse kaasaegse suusatamise hälliks Norrat. Sondre Nordheimi loodud suusakinnitus lubas nii pöörata kui ka hüpata, ilma et suusad jalast tuleksid. See võimaldas ka esmakordselt kasutada selliseid tehnikaid nagu telemark-pööre ja kristiaania pööre. Mäesuusatehnikat arendasid oluliselt edasi kaks austerlast, peamiselt 19. sajandi lõpus Mathias Zdarsky ja 20. saj esimeses pooles Johannes Schneider. Esimene neist valmistas 1890. a paiku saabast paremini paigal hoidvad terasklambrid ja korraldas 1905. esimese ametliku mäesuusavõistluse, mille ta ka võitis. Nii et ta oli Austria esimene suusaõpetaja ja esimene ametliku võistluse võitja. Tema tuntus jäi aga pigem entusiastide ringi, nii et 1922. „leiutas“ inglane Arnold Lunn mäesuusavõistlused uuesti. Seekord oli tegu tehnilisema slaalomilaadse trassiga, võitja selgus ajavõtu põhjal (varem arvestati pigem stiili), võistlejad pidid varasema ümber kepi sõitmise asemel läbima värava, s.o sõitma kahe kepi vahelt läbi. Schneider töötas välja nn Arlbergi tehnika, mis domineeris suusainstruktorite seas pea 80 aastat (kuni 1990-teni). Sahkpööre, sahkpöördest paralleelse lohisemiseni jne – väikeste muutustega püsis selline lähenemine kuni carving-suuskade tulekuni . Koos Leni Riefenstaliga mängib ta ühes esimeses suusafilmis " Der weiße Rausch " (Valge Joobumus), kus peale suurepärase pöördetehnika demonstreeritakse ehtsas tänapäeva freeride-stiilis hüppeid kõrgetelt kaljudelt. 1931. aastast on mäesuusatamine FIS-i juhtimise all. 1936. aastast on mäesuusatamine olümpiaala, kavas oli siis mäekahevõistlus (kiirlaskumine ja slaalom) nii meestele kui naistele. Mäesuusatamise kujunemist võistlusspordialaks toetasid ka tehnilised katsetused ja arengud: 1928 tegi salzburglane Rudolph Lettner suuskadele terastükkidest kandid, mis andsid kõval lumel palju parema „pidamise“. Kandid olid suuskade külge kruvitud, kuid kippusid lahti tulema või hullemal juhul murdusid pooleks. Nii et sõitjatel oli välitööde tarvis vaja kruve ja tööriistu kaasas kanda. 1928 valmisid Prantsusmaal esimesed alumiiniumist suusad, esialgu prototüübina. 1934. a alumiiniumsuusad väikeseeriana (Pantsusmaal). Laiemalt levisid alumiiniumsuusad aastast 1949, kui eduka mudeliga tuli välja ameeriklane Howard Head. Need suusad olid vineerist sisuga, ühes tükis kantidega ja palju painduvamad kui senised puust mudelid. Painduvuse tõttu oli nendega tunduvalt lihtsam manööverdada.
Sõidutehnika ja -varustuse areng peale II maailmasõda
Üksikaladena on kiirlaskumine ja slaalom olümpiamängude kavas alates 1948. a, suur- ja ülisuurslaalom lisandusid hiljem.1940. aastatel hakati laialdasemalt kasutama plastikust suusapõhja, sellest ajast alates on suusad ka valdavalt kantidega. Sõiduasenditest domineeris kuni u 1955. aastani kitsas asend . 1954 tuli välja Holley täisplastikust mudel, kuid läks veel kümmekond aastat, enne kui see täielikult omaks võeti (esimesed mudelid polnud piisavalt vastupidavad).
1965. võeti kasutusele laiem sõiduasend, kuid 1975. pöörduti uuesti kitsa asendi juurde tagasi. 1985.aastaks võib tehnikat kirjeldada järgmiselt: lai pöördes, vahepeal kitsas.
1960. aastatel tulid Rossignol ja Kneissl välja klaaskiust suuskadega. 60-te lõpuks olid puu-ja alumiiniumsuusad tahaplaanile tõrjutud (v.a kiirusalad, kus
kasutati endiselt alumiinuimlaminaat-suuski) . Klaaskiud on vähemalt harrastussõitjatele mõeldud mudelite juures jäänud tänapäevani kõige levinumaks materjaliks. 1970-80ndatel täuistati peamiselt suuskade plaste, 1989. tuli Volant välja esimeste tööstuslikult toodetud terassuuskadega.
Edasiminek 1990ndatel ja 2000nda alguses
1995ndast aastast hakkab esile tulema lõkav pööre (carving). Varem oli lõikav pööre kättesaadav ainult väga kõrge taseme sõitjatele, ja siis ka mitte terve pöörde ulatuses. Inspiratsiooni saadi alpine-tüüpi lumelaudadelt, neil olid juba varem sügava küljelõikega mudelid. 1990. Elanil ja Kneisslil valmivad esimesed carvingsuuskade prototüübid.
1996. a saavutab Bode Miller võistlustel häid tulemusi K2-e harrastussuuskadega (kuna uut tüüpi võistlussuuski veel polnud). Võttis pisut aega, kui suudeti vabaneda vanast mõttemallist, et täiskasvanud meesportlase võistlussuusk on ikka sinna kahe meetri kanti. 1999. a on Kalle Palander viimane slaalomi maailmameister pikkadel suuskadel. 90. aastate lõpuks on sügavama küljelõikega suusad vanad sirged mudelid välja tõrjunud.
2005nda paiku on selge, et lõikavast pöördest üksi ei piisa, vaja on olla aktiivne - et veidigi järsemal nõlval lõikavate pööretega ka kiirust kontrollida, on vaja aktiivset jalgade tööd. Suuremad muutused võistlusmaastikul, mk-etappidel slaalomis, toimusid segasel hooajal 1999-2000, kui mõni tootja sai oma uued võistlusmudelid sügiseks valmis, mõni mitte.
Mäesuusatamine Eestis
Eestis sai mäesuusatamine võistlusspordina alguse peale 1936. a olümpiamänge. Oluline oli ilmselt seegi, et seal esines ka üks siitkandist pärit sportlane, toona Saksamaal elanud Karin Peckert-Forsmann. Ka Eesti esimesed mäesuusavõistlused peeti 1936. aastal Mustamäel. Esimesed Eesti meistrivõistlused toimusid 1940. aastal Viljandis Närska mäel - 200 m pikkusel rajal oli 15 väravat. Esimeseks Eesti meistriks tuli Evald Tupits.
Edaspidi koliti võistlustega rohkem Otepää kanti, algul Tehvandile, aastast 1952 aga Väikesele Munamäele. Tõusude (60. aastate lõpus olid Tuuli Truu ja Rita Kroon Nõukogude Liidu parimate hulgas) ja mõõnadega (nt 1960 otsustas vabariiklik spordiliit, et mäesusatajad tuleks suunata hoopis murdmaaga tegelema – see karastaks neid kehaliselt ja moraalselt) harjutati Väikesel Munamäel läbi kogu nõukogude aja. Ja veel kümmekond aastat Eesti vabariigiski, enne kui sportnõlval vaikseks jäi. Alles hooajal 2012/13 sai seal jälle tänu omanike entusiasmile sõita, kuigi esialgu tuli tõstuki asemel mäkketõusuks lumesaani kasutada.
Tänane seis. 1974. aastal kõlab hinnang Eesti mäesuutamise kohta raamatus „Suusatamine“ niiviisi: „Leidmata ametlikku toetust vabariigi spordijuhtidelt, on mäesuusatamine arenenud peamiselt entusiastide, nagu Karl Vesterstein, Oleg Tõnsuaadu, Enn Uduvee jt pingutuste varal.“ 40 aastat hiljem on muutunud nimed, aga ala tugineb endiselt entusiastidele.
Eesti mägedel saab edukalt treenida noorteklassides, tõsisemate tulevikuplaanidega juuniorid on läinud piiri taha suusagümnaasiumidesse (nendesse pääsemine eeldab konkurentsivõimelist sõidutaset). Kohalikel mägedel peetakse nooremate vanuseklasside ja harrastajate võistlusi, Eesti meistrivõistlused on viimastel aastatel toimunud Suomus, kus saab pidada ka lihtsama ülisuurslaalomi võistluse. On saadud häid kohti mainekatelt noortevõistlustelt (nt 2013 võitis Juhan Luik Rootsis FISi noortevõistlusel Ingemartrofen U 16 vanuseklassi suurslaalomi, Sten-Mark Virro oli samas neljas), kuid kuid peale Deyvid Oprja ja Tiiu Nurmbergi loobumist ollakse täiskasvanute hulgas veel „rohelised“. 2013. aasta kolmekordsed eesti meistrid Tõnis Luik ja Triin Tobi on sündinud 1995, 2012/13 hooajal läbi aegade parimad FIS-i punktid saanud Warren Cummings-Smith on sündinud 1992.
Mäesuusatamist juhib Eesti Suusaliidu mäesuusa alakomitee. Suusaliidu egiidi all tegutsevad eraldi ka freestylerid, edukaim neist on 2002. aastal sündinud, kuid juba naisteklassis rahvusvahelist tähelepanu saavutanud Kelly Sildaru.
Kasutatud allikad:
Le Master, Ron (2008) Mäesuusatamise põhialused. Ersen
LeMaster, Ron (2010) Ultimate Skiing. Human Kinetics
Margreiter, Werner (2013) Loengumaterjal (28.02.2013)
Männiste, A; Pärtelpoeg, I (1974) Suusatamine. Minevikust tänapäevani. Eesti Raamat
http://www.fis-ski.com/uk/insidefis/history/fishistory.html
http://www.livestrong.com/article/349807-history-of-alpine-skis/
http://www.oesv.at/leistungssport/skialpin/diziplinenbeschreibung.html
http://www.skiinghistory.org/?p=165
http://www.skiinghistory.org/index.php/2012/07/new-discovery-how-giant-slalom-was-invented/
http://en.wikipedia.org/wiki/Speed_skiing
http://en.wikipedia.org/wiki/Arnold_Lunn